Thank you, Aitäh, ありがとう, 고마워요, Kiitos, Merci, Ευχαριστώ, Danke, Grazie, Cпасибо, Gracias, Mahalo, ﺷﻜﺮﺍﹰ, Takk, Havala, 谢谢...
Labels:
thank you
by Kadi
Saturday, May 7, 2011
Seal ta istub, oma laua taga, lürbib kohvi ja kuulab C.N.Blue'd. Ta on täiesti tavaline ahvi aastal kaalude tähtkujusse sündinud tüdruk. Ega ta enam nii väga tüdruk ei olegi pigem juba neiu. Ta ise ei mõista, mis vahet seal on aga ta usub seda mida temast vanemad ja elukogenenumad inimesed räägivad. Ta ei usu Jumalasse, tegelikult ei tea ta üldse, millesse uskuda. Uskuda reaalsusesse tundub natuke naiivne, sest mis on elu ilma unistusteta. Inimene ilma unistusteta ei tundugi inimesena vaid tühjade kestadena, kes tahavad olla inimeste moodi. Ehk peaks uskuma ainult iseendasse aga, mis kasu sellest oleks see ei viiks kuhugi, sest midagi jääks puudu. Uskuda saatusesse, inimestesse, unistustesse, olematusse, pimedusse ja valgusesse, värvidesse, haldjatesse ja inglistesse, hingedesse, Jumalatesse, muusikasse, müstikasse, armastusse, pisaratesse, unenägudesse, koletistesse, maagiasse, lähedastesse ja sõpradesse, naeratustesse ... võib-olla aitab kui uskuda neisse kõigisse natukene.
Ta unistab. Seda ta võib teha päevast päeva vahet pidamata. Ta teeb seda koolis tundides ja vahetundides, kodus, tööl, reisil, unenägude maal ja igal pool mujal, kus juhtub. Ta unistab sellest, et: ta mõistaks oma kassi nii et ta saaks aru kui ta end halvasti tunneb, ta ei teeks oma sõpradele mitte kunagi oma sõnadega haiget vaid ainult rõõmu, kunagi on ta inimestele oma tööga kasulik ja et sellest tuntakse rõõmu, et ta saaks kuivatada kõik kurbuse pisarad ja asendada need rõõmu pisaratega, tema toitu kiidetaks taevani isegi siis kui see on kõrbenud ja maitsetu, ta saaks reisida mööda maailma, ta unistab veel paljudest asjadest aga seda on liiga palju, et see kõik siia kirja panna.
Ta nutab, sest seda teevad kõik inimesed. Ta nutab, sest ta tunneb puudust oma õest, kes aasta pärast läheb Koreasse. See teeb teda õnnetuks kuid siiski julgustab ta oma õde seda tegema. Tegelikult tema oligi suurim toetaja tema minekus. Kui ema ja isa algul vastu oli siis oli tema see, kes neid oma sõnadega nende meelt muutis kuni neile tundus see nii loomuliku ideena nagu läheks iga teine teismeline aastaks kodust kaugele õppima. Ta nutab, sest ta kardab, et midagi juhtub tema lähedastega või sõpradega. Üks kord on ta selle juba üle elanud ja teist korda ei taha ta seda enam läbi teha. Ta kardab kaotada oma kassi, keda ta hinge põhjani armastab. Kassid elavad keskmiselt 17 aasta ja isegi kauem. Tema kiisu on 11 aastane ja ikka veel elurõõmus aga kunagi ei või teada, millal juhtub õnnetus ja tema kiisut ei ole enam. Ta nutab, sest ta kardab, et teda unustatakse. Unustatakse nagu unustatakse vanad mänguasjad, mälestused, mis ei ole tähtsad, päevad, milles ei olnud midagi meenutamist väärt. Ta räägib ikka ja alati, et ta ei karda midagi, kuid tegelikult on ta maailma suurim argpüks, ta lihtsalt ei julge seda tunnistada - ta kardab.
Ta kahetseb kõiki oma sõnu, millega ta on kellelegi haiget teinud. Ta ise ei tea kui paljudele inimestele on ta oma sõnadega haiget teinud, sest ta ei pane seda tähelegi kui ta midagi haavavat ütleb.
Paistab, et ta on rõõmsameelne 24/7. Tõsi ta on et enamasti ta seda on isegi siis kui ta tunneb end halvasti või kui ta on vähe magada saanud. Rõõmsameelsus ei ole tema jaoks mask, mille taha ta peidab oma tegelikku mina vaid see on emotsioon, millest ta tunneb kõige enam rõõmu ja ta tahab seda teistega jagada. Siiski vahest tundub talle, et alati ei taha kõik ta rõõmasameelsusest osa saada, mis siis, et ta proovib seda kõigiga jagada. Tal on ju seda tohututes kogustes ja ta tahb, et kõik saaksid sellest osa ning loodab, et sellega muutub nende päev helgemaks ja mured kergemaks. Kellel ei oleks muresid. See, kes väidab, et tal ei ole muresid valetab. Pole tõsi, et on olemas nii õnnelike inimesi, et neil mured puuduvad, sest kõigil on oma mured, kellel suuremad, kellel väiksemad. Selleks ju elu ongi, et olla oma muredest üle ja nautida seda kõike, mis on meie ümber.
Ta on elevil, sest nädala pärast on ta sõbranna sünnipäev. Ta ootab, et saaks talle õnne soovida ja teda kallistada, mis siis, et ta kallistab teda alati kui ta teda koolis või kusagil mujal näeb. Sünnipäeva kallistus on palju erilisem see pakatab rõõmust ja sellel on maagiline olemus. Sünnipäev on müstiline ja salapärane päev, sest tegelikult ei tähista sa seda, et sa oled jälle saanud aasta vanemaks vaid pidutsed, sest sa tänad oma vanemaid, tänu kellele sa oled osa sellest maailmast, sa tähistad seda. Aga miks siis saad sina kingitusi ja mitte sinu vanemad??? Lihtne, neil on ju oma sünnipäev, millal nad kingitusi saavad ja üle üldse olid need vanemad, kes seda kingituste traditsiooni alustasid, sest nad tahtsid sind tänada selle eest, et sa sündisid.
Talle meeldib joonistada, kuulata muusikat, nalja visata, kallistada, küpsetada ja vahel häid ideid välja mõelda. Talle meeldib teha veel paljusid asju kuid on kaks asja, mis on teistest natuke üle ja need on naeratamine ja lugemine. Talle meeldib lugeda igasuguseid raamatud. Ta loeb isegi Piiblit, puht harivas mõttes aga see on huvitav ja talle meeldib lugeda just selle pärast, et lugedes korjad ta tarkusi, millest ta ise teadlik ei ole. Need teadmised lihtsalt ilmuvad ühel hetkel kui ta neid kõige enam vajad, kuid vahel nad veavad teda alt. Kuid ta ei ole õnnetu, sest nii ei saavuta ta midagi
Ta armastab oma perekonda ja sugulasi. Ta tänab oma vanemaid, et nad nimetasid ta Kadiks ja mitte Katiks, sest Kadi on ju palju pehmem ja armsam kui Kati. Ta tänab oma õde, kellega tal on alati tore koos olla, mis siis, et nad vahel kaklevad nii et ka naabrid kuulevad kogu vaidlust ja võitlust detailselt. Pärast riidu nad naeravad koos mõnikord ehk nutavad ning siis kallistavad ja lepivad ära. Ta tänab oma vanaemasid ja vanaisasid, kes kinkisid talle nii toredad vanemad ja ta tänab neid ka selle eest, et nad ka teda sama südamlikult tervitavad kui tema vanemaid. Ta tänab oma onusid, kes on tal ainsad ja oma tädisid, keda tal tegelikult ei ole aga ta tänab neid siiski. Ta tänab oma nõbusid, kellega ta mängis juba päris väiksena ja see muutis neid väga lähedasteks. Ta tänab kõiki oma sugulasi isegi neid keda ta kunagi näinud ei ole lihtsalt selle pärast, et nad olemas on.
Ta armastab oma sõpru. Sõpru keda ta teab juba praegu ja sõpru, kellega ta tulevikus kohtub. Ta tänab oma sõpru selle eest, et nad on alati seal kui ta neid vajab. Ta tänab neid, et nad on aidanud tal üle elada nii mõnedki rasked hetked. Ta tänab neid, sest nii mõnedki ei tea, et tegelikult on ka nemad teda toetanud ja talle innustust süstinud ning olnud tema juures kui tal on raske.
Ta tänab kõiki, kes temast natukenegi hoolivad, sest see on tema jaoks tähtis.
~❤❤❤~
Aitäh teile kõigile, kes te mind õnnelikuks teete ja olete mu ellu sattunud, sest meid ühendavad salapärased ja nähtamatud sidemed, mis meid on kokku toonud ja üksteisele tutvustanud. Suur aitäh kõigile, sest teie oletegi see õnne ja rõõmu allikas, mis mind toidab. Aitäh on vaid sõna, millega saan ma oma tänu väljendada kuid see tänu, mis on minu südames on suurem kui see sõna aga ma ei saa seda kuidagi näidata aga ehk ei ole vajagi ja te mõistate ise kui tähtsad te mulle olete.
 |
May 7, 2011 at 11:47 AM
Kas see on normaalne, et ma nutan praegu?
Ma nutan harva tõsiste asjade pärast... ntx ükspäev nutsin, sest ma kirjutasin kolm korda ühte lauset valesti :D Aga nüüd nutan, sest ma tõsiselt tahan nutta :D
Aitäh Kadi, et olemas oled!!!
By the way, ma tänan ka väga harva inimesi südamest :D Aga ma olen väga väga väga tänulik, et mingi tahte läbi saime kokku, sest ma tõesti nadin su seltskonda!!! Ning ma ei unusta kunagi meie hommikusi jutuajamisi, kooliminekuid, ka seda hetke, kui kõige tuulisemal sügispäeval, mil sul oli kaasas Mary Poppinsi vihmavari, sa jagasid seda minuga meie ühisel kooliteel...
Aitäh!!!